Kaalutihased.

Viimased kaaluandmed on päris rõõmustavad.
K on jõudnud 98 kg-ni välja, kõigub seal 98 kg lõpus ja 99 kg alguses, mina olen põhiliselt 65 kg. Mul oli vahepeal väike seisak, aga nüüd on asjad vist jälle liikuma läinud. Oleme end lõdvemaks lasknud, ses mõttes, et õhtuti joome aeg-ajalt veidi veini, mina võtan siin-seal suutäie puuvilja. Eks põhialustest peame ikka kinni, aga palaval päeval on ka jäätist söödud.

Enesetunne on täiesti normaalne. Ma ei saa öelda väga hea, sest ma ei hakanud rasvatihakseks seepärast, et oleksin hirmsasti haige olnud. Küll aga tunnen, et puhitust, kõhukinnisust või gaase jne ei ole peaaegu üldse, vaatamata sellele, et söön palju liha.

Naljakas asi on see, et K-l on isu kadunud, väidab, et harva tunneb mingi suurt soovi hästi palju süüa. Mina seevastu nosiksin küll pidevalt midagi head. Aga see olen mina, nt palavatel ilmadel pole mulle kunagi olnud seda efekti, et "ah, soe on, ei taha süüa." Isegi Lõuna-Prantsusmaal olles oli mu isu hea.

Küll aga nuputan ma praegu kõvasti selle kallal, kuidas pisikesele süüa anda. Mulle näib, et ta on pärinud minu söögigeeni - ehk siis sööks, kuni kõht täis, ja siis veel, sest maitse on nii hea. Sellepärast olin ma ülekaaluline laps -> teismeline -> täiskasvanu. Ja ma ei taha seda oma lapsele teha. Leian, et isegi kui minu perekonnas on vanaema ja ema olnud alati veidi ülekaalulised (nii kaua kui ma mäletan), siis ongi see meie naisliinis nii. Ei ole, sest õde oli mul vibalik sale teismeline. Seepärast usun, et ka tibu kaalu on võimalik suunata.