Dekaaditihane.

Täna võin päris ausalt öelda, et sellest ajast peale, kui täisealiseks sain, pole ma veel nii vähe kaalunud. Täna langesin ma alla 65 kg piiri – kaal näitas 64,8 kg. Sellist numbrit pole ma näinud vist keskkoolist saadik, mil 12. klassi lõpus nägin ma enne lõpuaktust 2 kuud kõvasti vaeva, sõitsin iga päev jalgrattaga, võimlesin ja enamus ajast tundsin kerget nälga, ning tulin 70 kilo pealt alla 65 peale.

Ja nüüd siis selline tulemus. Ilma raske trennita (kuumalaine ajal higistamine ei lähe arvesse) ja näljatundeta. Ja seda napilt 3 kuu jooksul.

Mis mulle tõesti meeldib on see, et erinevalt tollest kaalulangetamise ajast ei pea ma endale sisendama, et see kerge tühja kõhu tunne mulle tegelikult meeldib. Et see hoiab mind ärkvel ja tegutsevana. Sest nii pea kui kõhu korralikult täis sõin, tuli süütunne. Kogu see situatsioon oli nagu (lc-)kooliõpikust võetud – inimene pingutab trenni teha ja "tervislikult" süüa, siis ei suuda ta enam näljale vastu panna ja murdub -> stressab -> nullib oma eelneva töö.

Kuna viimased paar päeva olen 65 kg juures olnud, siis mõtlesin, et tõmbaks nalja pärast jalga  punkpüksid, mida viimati kandsin aastal 2004. Tolal mahtusid need selga küll, aga nii, et istudes olid nad veidi kitsad. Neid kapist võttes mõtlesin veel, et noh, jalga tõenäoliselt lähevad, aga lukk ja nööp (sealpuhul suur haaknõel) tuleb tõenäoliselt kinni pressida. Sest et lapsekandmine on mu puusad ja reied kindlasti jämedamaks teinud...Ja kui ma siis neid jalga sikutasin ja luku kinni tõmbasin, sain ma aru, et need püksid on mul praegu lahedamalt jalas kui 10 aastat tagas. Oh...

Oh!

Oh wow!!

Säh sulle siis süsivesikutevaest dieeti.