Tagasi- ja edasivaatetihased.

Mäletate, kuidas esimene LCHFi hommikusöök, muna ja peekonit rohke võiga, õõvastuse tekitas? Nüüdseks olen täiesti ära harjunud. Muidugi on hommikusöök lõunasöögiga kokku sulanud, sest peale hommikukohvi ja väiksest ampsu eriti muud süüa ei tahagi.
 
Hea, et koos K-ga otsustasime sed teha, sest talle paistab liha söömine väga hästi sobivat (seisab kaalu peal ja vangutab pead: "Raske on uskuda, aga see söögivärk ikkagi töötab!")  Meie kehad (ja söögiharjumused ning isud) on uue süsteemiga tegelikult rahul. Tema kaal kukub kiiremini kui minul, aga mul ei ole seda kaalu ka eriti palju kaotada. Ja toidud on maitsvamaks läinud, eile sain K2-lt kesva ovatsiooni, kui ta oma burgeripihvi nosis e siis iga lihasuutäie vahele laps plaksutas.
 
Ise arvasin alguses, et hakkan puuviljadest hirmsasti puudust tundma, aga tegelikult ei ole see igatsus nende järgi nii suur. Palju rohkem on kahju sellest, et alkoholi ei saa enam nii vabalt juua. Kuumalaine õhtutel oleks hea meelga võtnud ette pudeli külma mulliveini, mõni teine kord lihtsalt tahaks väikepruulikodade isesuguseid õllesid nautida.