Südametihane.

Oh, vau, täna sai vist lõpuks veidi liiga palju rasva ja peekonit. Kõht on meeletult täis ja rindkeres veidi raske tunne. Jupp värsket kurki toob leevendust.

Oskan oletada vaid seda, et olen ülesöömise ohver. Naljakas, kuidas stressivaba söömise tagaajamine stressi tekitab. Aga tegelikult on see lihtsalt mu omapära - mul on vaja kohe algusest  peale kõike õigesti teha, olukorda kontrollida, ja täpselt teada, mis plaan on. Kiiks, eksole.

Millest ma end siis üle sõin? Noh, tegin variatsiooni tom-kha supist: lisaks kookospiimale läks sisse broilerikoibadest keedetud leem, 2 sl kookosrasva ja supikausi põhja tükk juustu. Sellised kausitäisi 2 tk. Siis, kartuses, et äkki jäi kõht tühjaks, veel tükk juustu killu võiga. Lihtsalt vau, noh.

On aeg endale jälle meelde tuletada, et tuleb võtta vabamalt. K on niivõrd hästi LCHFiga kohastunud, et olen lausa kade. Ta võiks vist ainult hommikuse rasvakohvi ja õhtusöögi peal eksisteerida.

Aga tegelikult on mul hea meel, et leidsime midagi, mis talle nii hästi sobib.