"Lähed paremale, süüakse sind. Lähed vasakule, süüakse hobune. Lähed otse, süüakse sind ja su hobune. Sitt niff igatpidi."
Mul on tunne, et see mõte on kuidagi oluline. Kuskile tuleb see kirja panna, kuskile kus ma seda märkan ja ta mul silme ees püsib.
Omamoodi on mu praegu eest väike teelahe, kus mulle antakse võimalus teha valik, mis võib olla määrav mu edaspidisele olemise.
Kas muutuda muretsevaks ja asjalikuks, praktiliseks-skeptiliseks toimetavaks inimeseks, kes ei suuda kuulata inimeste unelevaid arutelusid ilma, et ta küsiks "Mida paganat sa jaurad?" Kes ei suuda (vahel lausa jaburaid) mõttelende kuulata, end unelevale-unistavale lainele viia, leida aruteludest enda jaoks mingi võlu (või valu) ja kaasa noogutada, et jah, I feel you (isegi kui sa räägid totrusi).
Või lasta endal vabalt võtta - kui keegi arutab, et ta tunneb"kärppsetest ja nendega seonduvast elustiilist" puudust ja mis vahe on "kärppsel" ja "kärbsel", siis ma saan aru mis ta öelda tahab!
Toimekus on hea, aga kui ma ei suuda enam tajuda inimeste mõttevõnkeid või kuulates tegeleda muuga kui mõttega, et "meh, see mula on täielik ajaraisk, ma saaks praegu palju kasulikku ette võtta", siis on midagi valesti. Siis olen ma teinud esimese valiku ja minust saab tõenäoliselt erakordselt asjalik ja edukas inimene, aga inimene kes ei suuda uneleda ja veidrustest rõõmu tunda...
Üllatav, et ma olen siia paika jõudnud ja iseendale meeldetuletust/hoiatust kirjutan...Aastaid 4-5 tagasi ei oleks ma arvanud, et minust võiks kujuneda esimese-valiku-inimene, praegu näib et ma torman selle poole üha kiirenevas tempos. Kas säärast arusaama ja selle vältimist nimetataksegi aja maha võtmiseks?
Kui ma mõtlen enda peale praegu, praeguses hetkes - mida ma mõtlen ja mille üle muretsen, mis on mu reaktsioon teise inimeste mõtele - siis kangastub mulle naisterahvas, kes ainult muretseb ja organiseerib ja plaanib...
Ma olen pinges, kui aus olla siis ma tunnen seda kui pinges ma olen.

Hirmutav.