See rumal olemise teema ei anna mulle rahu. Kohe üldse mitte. Ja nii ma siis istun/ mängin/hüppan hüppenööriga/vms ja traalin mööda Ööülikooli lindistusi ringi. Või audioraamatuid.

Ülo Vooglaiul on Ööülikoolis üks vahva loeng laste kasvatamisest ja vanavanematest. Palju toredat juttu ning hulk mõtteid, aga üks, mis mind otseselt tegutsema pani (nagu hetkel ka näha võib) oli see, et inimene areneb mõeldes ja mõtteid/asju läbi töötades. (Ma annan hetkel seda ideed muidugi väga üldiselt edasi.)Õppimine ei arenda midagi, selle abil võib küll palju teada saada. Aga analüüs on see, mis edasi viib. Ja selleks (gasp!) olevat kirjutamine kõige parem.

Noh vot siis.

Veel üks, kes mind siia tagasi suunab. Või siis üleüldse kribamise juurde. Aga ega see tegevus päris soiku ei ole jäänud. Mul on nn tõlkepäevik, kuhu läheb kirja see, mida tunnis tegin, kuidas läks, mis olid head ja mis vead. Vahepeale veidi niisama häma ka. Aga ega põhi- ja keskkooliaegse päeviku või blogi algusaastatega ei anna võrrelda.

Aga ma siis nüüd püüan. Paistab, et siin 2008 aasta lõpus, 2009 aasta alguses saab päris mitmeid pikaajalisi ja mõjukaid "projekte" alustatud. Aga miks ka mitte? Miks pean ma homme õhtul mõtlema, et uuel aastal seda ja teist. Võiksin ju kohe täna öelda, et nüüd siis saab seda ja teist tehtud, ei viitsi hakata uut aastat ootama. Äkki läheb meelest või midagi.