nii paljud kirjutavad. aga mina mitte. ja isegi mitte kommentaare. ja ma ei suhtle ka. või siis, noh, vähe. ja mul on kahju, sest tegelikult tahaks ju näha kõiki, aga samas on viimasel ajal olnud veider tunne sees, pööritav ja natuke väsitav, kuidagi umbne on vahel ja külmadel päevadel on pilk udune, sest pea tuikab. ja siis ma korraga kuulan muusikat, mida kuulasin ammu ja kuulan hea meelega, kuigi samas üksgi harmooniline heli ei meeldi mulle. ning mõtlen, et peaks minema jälle punase veiniga taani aeda, rääkima fotograafiast ja meenutama kõiki neid häid pilte, mis mällu jäänud on. ja nüüd tahan ma Oma Paika tagasi, sinna, mille avastasin ükskord suvel, kui pika pika jaltuskäigu töölt koju tegin. tahaksin sinna võtta kaasa mitu inimest, aga nad peavad tulema erineval ajal, sest kõigil ei ole koos hea - jah nii erinevad on mu tuttavad. ja loomulikult peab olema kaasas fotoaparaat. või äkki peaks Minema, Ära, sinna lõunasse kus mulle meeldib ja ei meeldi ka, ma ei ole ikka veel jõudnud otsusele. ja siis vahel, kui kell lööb keskpäeva, tullakse mulle külla ja mul on jälle hea meel, aga ma mõnikord ikka veel imestan, et keegi sellist asja teeb ja siis on mul kahju, kui ära minnakse. või vahel saan ma ootamatuid telefonikõnesid. aga tegelikult on viimasel ajal olnud mitmeid äärmuslikumaid emotsioone ja see on väga hea, sest ma ei vaja valu, et tunda end elus, vaid emotsioone ja lõhnu. ja nii ajan ma, nina püsti, mööda tänavaid ja ruume ja inimesi ja mälestusi lõhnu taga, kuni pea käib ringi ja mõistus ei suuda enam seoseid luua. aga ikkagi jahin ma neid edasi, isegi kui väsinud ja natuke sagris ja ma peaaegu kunagi ei kirjuta.