migreen

*eile hilisõhtul*
laman voodis, kulm kortsus ja püüan võimalikult vaikselt eksisteerida, sest see teeb haiget. kaks tundi on keegi mulle pähe tagunud 20 cm naelu, mille otsad ulatuvad välja kas silmast või kõrvast. natuke aega tagasi lisandusid ka rütmilised rusikahoobid kuklasse. hingan minut korraga ja ootan ema, kes peaks varst pevalurohuga saabuma.

*pool tundi hiljem*
läbi teadvuse ja alateadvuse piiril oleva une kuulen lohutavat võtmekeeramist lukuaugus. peagi seisab ema ees hunnik õnnetust, kes ühe käega hoiab peast kinni ja teise, väriseva käega, küünitab tablettide poole. 800 mg inbuprofeini - kui see ei aita, siis ei aita miski. liikumisest tekitatud agoonias ronin voodisse tagasi ja jään kannatlikult ootama, kuni rohi hakkab mõju avaldama.

*20 min hiljem*
laup on silenenud. rusikahoobid kuklasse on samuti vaibunud. keha hakkab vaikselt lõtvuma, kuna pole enam pidevas valukrambis. jälgin nüüd juba vaikse huviga, kuidas keemia mu sees vallutustööd teeb. Valu püüab oma dominiooni hoida, vahel koondudes ühe kohta kokku, vahel levides üle pea laiali. kuid aeglaselt ja järjekindlalt kustutab rohi tema koldeid ja valuhood jäävad üha nõrgemaks. hakkan lootusrikkalt veeretama juba mõtet, et ehk täna öösel saan siiski ka tööd teha.

*15 min hiljem*
olen ennast selili keeranud ja lamanud sedasi juba nii kaua, et keha perifeeriad enam ei tunne. kuid ibuprofeini kaifist voogavad minust üle uinutavad ja rahustavad soojuse vood. poolsuletud laugude vahelt jälgin seina ja lae vahelist joont ning ootan viimaste valutuigete lõppu. naeratan, sest varsti olen jälle jalul.

...thank god for painkillers...