...njäu

ebamugavus on umbes nädal aega asumisel viibinud ja ega ma ta järgi ka puudust tunne. mõtted, mida võiks siia kirja panna, on must puhunud läbi nagu väikesed soojad tuuleiilid - korraks siin ja jälle kadunud. sellest ka vaikus. aga vähemalt positiivne vaikus.

olen hetkel väike naeratav tüdruk, kes püüab anda endast kõigile kõik ja samas mitte kellelegi mitte midagi. ebamäärane seltskondlikkus, naer ja tõsidus.
pilgud...ei liiga intensiivne. vabanda.

aga hetkel vaatan kõige soojemate tunnetega tagasi Tartule.

pikk, lähendav, soe, vaikne ja unine bussisõit pimedas, nii edasi kui tagasi - ah...
ma tundsin end seal nagu kodus, inimese ühtlane hingamine - nagu rahustav ja vaikne muusika. oleks tahtnud kaugemale ja kauemgi minna.

DAGÖ - Deliirium, armAstus, Geniaalsus, pöÖrasus...see oli jumalik. ei hooli sellest, et pärast oli tantsimisest, hüppamisest ja metsikusest füüsiliselt valus ja hingetu olla - tähtsusetud tühiasjad. mind täitis pöörane rõõm - pooteist tundi elu tagasi pumpavat kontserti.

ja Inimesed. lihtsad, kaunid ja omanäolised, minu Inimesed. nende kohta ei ütle rohkem midagi.

ei ütle üldse rohkem midagi.