...vana sõber ja vaenlane, Aeg, on jälle lavale astunud. ja seekord me vihkame üksteist - mina tema halastamatut kadumist, tema minu suutmatust valida ja võita.

Ta liigub minu jaoks liiga kiiresti või ei ole Tema Vajalikke Hetki piisavalt. Inimestle, Keda Armastan, röövin aega Kohustuste arvelt. Kohustustele omakorda Soovidele ja Vajadustele sobivatest tundidest. Soovid ja Vajadused elavad Öölt ja Unelt näpatud hetkedes, Uni võtab võimust aga Päeval. ja Päev ei ole kunagi piisav, et Inimesi armastada.

mina pean Tema meelest tegema valiku, leidma olulisima. ükskõik mis hinnaga, et vähemalt miski oleks täisväärtuslik ja teised enam-vähem tasakaalus.

aga ma ei taha valida, ma ei kavatse valida. sest andes ära ükskõik millise osa, jääb elu nii meeletult vaesemaks. Teid ma ei anna ära, Kohustused ei kao ära, Soovid on küll on suure valuga alla surutavad, aga ... ei; Öö ja Päev on liiga võimsad minu suunata ning Uni on sisemine kood, mis on muutmatu.

ja Aeg on tugev, tal näib isegi õigus olevat.
tõesti kaotatud lahing? Üheks Hetkeks sõja käigus ehk tõesti, aga kõik lõppeb viigis ju niikuinii.