teate.
tänase seisuga olen ma olnud mina, Ann R., a ka Ain, Annuška, Krõõt ja Kurat Teab Kes Veel, 19 aastat, 9 kuud ja 15 päeva, kella järgi ehk 10 tundi ja 47 minutit.

mõeldes järgi, olen elanud oma elu igatpidi eelduste kohaselt - olnud väike rõõmsameelne pätakas, vahest ehk liiga edev; lapsele kohaselt mänginud nukkude ja actionkangelastega; teinud läbi üldlevinult kariderohke ja valuliku teismelise-ea, millest võtsin hilisemasse ellu kaasa paranoia eelarvamuste suhtes; ühel hetkel jätnud laiskusest pooleli muusikakooli ja nagu ette-ennustatult seda hiljem kahetsenud; keskkoolist halli massi hulgas läbi ujunud ning jäänud "meelde" kui potentsiaaliga, aga laisa, kurja ja kõvahäälse inimesena; astunud nagu iga kolmas keskkoolilõpetanu kohe ülikooli ning seal keeranud "uue lehe"; kõikide tõenäosuste kohaselt end mingis seltskonnas sisse seadnud; nagu noorele inimesele kohane leidnud partneri; halbadel päevadel virisenud enda, headel päevadel teiste väljanägemise üle; pidanud erudeeritule tavapärast intelligentset vestlust, mis on lõpuks taandunud küsimusele, kuidas saab moosikommi sisse moos ja mis on viimase ülim olemus; annuaalse traditsiooni alusel ja perekonna eeskujul kolinud kolmel kuul aastal metsa; üleüldisest rahapuudusest tingituna otsinud endale noorele omase töö; ning massivaimustununa loonud endale bloggi, mida võika järjekindlusega täidan.

mind ei ole näiteks trepilt leitud, ajalehtedest mähkmetes vääksumas ja südantlõhestav kiri kõrval; ma ei ole läinud lasteaia an(n)aalidesse kirja kui "laps, kes muutis igaveseks selle maja välis- ja sisekujundust; ma ei ole saanud armastuskirja oma põhikooli unelmate noormehelt ja seetõttu kasvanud ilusaks, sõbralikuks nooreks naiseks; ma ei ole lugenud lõpuni Dostojevski "Kuritööd ja Karistust" ning selle ajel sooritanud topeltmõrva; ma ei ole kirjutanud raamatut või üleüldse sõnaseadmisega kuigi kaugele jõudnud; ma ei ole proovinud ega sooritanud füüsilist enesetappu, kui, siis vaid paar korda emotsionaalset; ma ei ole põgenenud kodust, et elada inimesega, kes vaid kõverpeeglisse vaadates näiks olevat õige mees mu olematute laste isaks; ma ei ole leidnud ühist keelt inimestega, kes ei suuda püstitada telki; ma ei ole ettemääratuse või juhuse tõttu pärinud raha/võimu/hõbelusikaid/üleüldse midagi; ma ei ole tugeva enesealalhoiuinstinkti tõttu kunagi auto peale hääletanud; ühesõnaga, ma pole teinud midagi meeletut – ma pole närinud raamatukogus nätsu.

minu elu kui riigi keskmiste tulemuste tabelisse sobituv andmetulp.

*naeratab*

aga te saate aru, et tegelikult on mul praegu hea tuju?