"see on kõik alles algus." selle kurva mõttega lohutan ma ennast, kui inglismaalik talveudu mind endasse mässib. eeskujusid, kelle sarnaseks muutuda, on küllaga. üks lihtsalt närvipuntram kui teine - valik on siiski lai.

ah et mu kõikeõlmav naeratus? aga palun, leiate selle mu hommikusest- või seltskondlikust programmist. muul ajal olen nagu mu Canterbury karu - kõlgun haaknõela abil kuskil maa ja taeva vahel, nöör kaelas, monotoonne pilk enda ette suunatud, isegi melanhoolne muie ees, kui teatud nurga alt vaadata. aga karu läks koti küljest ikkagi lõpuks kaduma...
ehk keegi sai tema, ja punasevalge-kirju nööri ja taani lipu võrra rõõmsamaks.

hea küll. paar asja pakuvad veel turvalisust. oma voodi. või...nojah, igal juhul voodi. soe vesi ning mõned lõhnadki. ja deja-vu. näiteks tänahommikune. sest deja-vu on alati tuttav.


paljud filosoofid olevat öelnud, et rutiin seab maailma paika.
"Vabandan, Hetkel Olen Maailma Paikapanemise Tõttu Suletud"
või
"Palun Pöörduge Kõrvalseisjasse, Olen Hetkel Hõivatud Sisemiste Arutelude Tõttu"


isegi (kuigi hetkel näib see olevat ebatõenäoline) olen paranemas oma füüsilisest haigusest, hakkavad mõned nädalad, päevad ja tunnid käima emotsioonidele ja mõtetele. kes nüüd korraga peaks endasse vaatama, et ehk on tema süüdi - palju edu teile. see rada on rohtu kasvanud. ma süüdistan alati ennast ja alles seejärel teisi. i'm the one with the problem, you know!!

aga inimesed ei huvita mind. hetkel. ma tahan raamatuid. nad on staatilised, ootamatusteta. sest alati on keegi, kes teab või on teadnud nende lõppu. autor ei ole surnud.


we all must take part in The Night of Slippers, at least once in our lives. ma lihtsalt pidin seda ütlema, kuigi see on oma särast ja aktuaalsustest päris palju juba kaotanud.


ah, see võrratu, võrratu sarkasm ja silmakirjalikkus...