ta tasane jalaast kajab vastu mu pimedas toas. vaatan selja taha - pimedus vaikib mulle vastu. sama moodi, nagu eile. või üleeile. ja lugematu hulk päevi enne seda. sest lampe pole enam ammu süüdatud. vaid küünlajupid ja poolpõlenud tikud vihjavad, et siin siiski elutseb veel keegi, keegi, kes päris ilma valguseta eksisteerida ei saa.
kui palju ma ka proovinud ei ole, pole ikka veel kohanenud pimedusse. ei ole suutnud oma silmi muuta suurteks ja rohekalt helkivateks; pole suutnud treenida käsi ja jalgu üli-tundlikeks; meeledki on sama nürid, kui igal kaheksandal inimesel.

(aga just pimedus on see, mida mu unenäod ennustavad tulevikuks. sest kui viimaks ometi on õnnestunud päike lõplikult ära kõrvetada, kolitakse maa alla koobastesse elama. rajatakse tohutuid linnu, nagu päkapikud seda kunagi tegid. kuid valgust ei jätku kõigile. valgus saab olema priviligeeritute tunnuseks, mida jagatakse teenete ja nägude eest. teistele jääb pimedus - küllaldane maavara ja lõppematu ressurss me uues elupaigas. ning just nendesse pimeduse soppidese koguneb meie ühiskonna kõnts - mõtlik tühikargleja, näiliselt intelligentne poseerija - sinna kogunen mina.)

olen püüdnud end tulevikuks ette valmistada. aastaid pole päike mind näinud, arvan, et ta unustas mu juba ammu. kuid näib, et see kõik on olnud peaaegu asjata.

jah, ma küll juba kuulen, kuidas hinged öösiti mu toast läbi käivad, praegusedki sammud on tuttavad. viis aastat tagasi ta läks, ootamatult. nii ootamatult, et alles kaks aastat hiljem taipasin, mis juhtus. tol korral ma nutsin, mõtlesin ja küsisin. aga veel ei kuulnud ma ta vastuseid. nüüd juba kuulen, ja tean ja tunnen ta ära, kui ta jälle mu juurde tuleb, vanal moel nelja sõrmega mu pead silitab ja siis riiulist Kafkat võtta püüab. pean talle oma füüsilise käega füüsilisest riiulist füüsilise raamatu võtma ning selle füüsilisi lehekülgi keerama. aga sõnu, neid kehatuid sõnu saab ta lugeda. imepärane...
ma tunnen ka teisi, neid väheseid kes siia vahel satuvad. enamasti olen üksi oma toas, kuid vahel kuulen nelja käpa krõbnat kulunud parketil. ka tema tuleb mind vaatama, pehme soe kasukas ja truu, kuid vaikinud süda. ma igatsen ta järgi.

kõik see on võimalik vaid seetõttu, et nad on siin ruumis. ajatud kogud siin toas; toas, kes on mina ja minus, kes ma olen tuba. väljaspool neid seinu olen ma mõttetu, tajutu, pime, kurt ja tumm. kas ma tahaksin vahetada nende väheste, õhkõrnade hingede tajumisõiguse kolmedimensioonilise rikkaliku, kuid ettejoonistatud maailma nägemisvabaduse vastu?

tikk süttib pimeduses, joonistades kolmest ruumisviibijast seinale vaid ühe varju.