*vaikne ägin*

ma olen täielik köögivili hetkel. tahaks lihtsalt istuda ühe koha peal ja suu ammuli tühjusesse vahtida. ei viitsi enam isegi magada, liig palju horisontaalasendit. ja ebatavaliselt palju kohvi. ma ei tea tänasest päevast midagi. ta on möödunud ühe pika tunnina; tõenditeks, et ta on olemas, olid ainult ribikardinate vahelt sisse tungida püüdev valgus ja ajalehel vastav nädalapäev. kõik inimesed on nii kaugel, peale kahe näo pole täna veel ühtegi teist näinud. ma ei ole täna käinud väljas, kui siis ainult välisust avamas.

*pilgutab silmi ja koputab endale vastu oimukohta*

aga mõnus värisev kurnatus on sellest kõigest kehas. klaasistunud silmad. hägustunud mõistus. aeglustunud reaktsioon. vabisevad käed ja jalad.
köögivili...köögi vili, viliköögi, vöögi kili, köölivigi...

baah.

ma ei tea, mis või kes ma homme olen.

uskumatu