need helid...ei mingeid sõnu, ei mingeid verbaliseeritud ideid. keelpillid mängimas hingekeeltel, viiulid tõusmas vaiksetest, mõtlikest, madalatest nootidest kõrgeimate, kuuldavaimate igatsuskarjeteni; tšellod ja kontrabassid astumas allpool aja jälgedes; trummid mõõtmas südamega ühte rütmi. ja miski, millele ma ei suuda oma ignorantsuses nime anda, toob pärast kliimaksi käigus peaaegu talumatuse piirini tõusnud muusika jälle tagasi alla, alla mööda mälestuste treppe...

kuidas on inimmõistus võimeline looma sellist muusikat? kuidas saab üks inimene, inimene nagu minagi, kuulda oma peas sääraseid helisid, need kirja panna ja siis muuta kuuldavateks teistelegi? millised on need mõtted, mida helilooja mõtleb, enne kui tema peas sünnib säärane pöörane, hinge pahupidikeerav muusika? kas ta elab läbi samad tunded, mida elab läbi kuulaja? ja kui tõesti nii, kas ei põleta see kõik teda läbi, sest protsessi käigus peab ta vastavalt muusika muutumisele tundma tuhandet ja ühte emotsiooni?

kui vabadusele, mida on võimalik saavutada ainult läbi üksinduse, peaks kunagi otsima helilist pilti, siis see on kõige lähem, mida mina suudaksin ette kujutada

Arvo Pärt 'tabula rasa', nr 9