ei, ma ei ole kurb. ma ei oma ega tahagi omada vabadust, mis tuleneks üksindusest. vastupidi, ma absorbeerin igal võimalikul ja võimatul juhul endasse rõõmu, mis tuleneb seotusest.
sel hetkel, kui sündis eelmine sissekanne, olin lasknud väsimusel endast korraks võitu saada ja ähmasust ning ebamäärasust mu sees võimendas muusika, mida kuulasin. seega võtsin jällegi vabaduse muuta sõnad objektiivsestest tähistajatest subjektiivseteks markeerijateks, et väljendada, millise mõtte Pärdi muusika mu kuklas juba mõnda aega tiksuma oli pannud.
jah. see oleks siis selgituseks.