mmmh...uni on...

aeg hakkab kaotama oma teravust...ta venib...ruum kummub, püüdes oma fikseeritud piiridesse mahutada ära ühe suuremaid ja ähmasemaid mõõtmeid võtvat aega...helid kogenuvad nurkadesse, siis voolavad laiali nagu vesi, täites ajaga võidu veel puutumatuid soppe...homne jääb tulemata, sest tänane venib igavikuni...eile on see, mida ma veel aiman, kuid mitte kauaks...unenäolist, uimast, sooja, sõbralikku eilset...kohad, inimesed, mõtted, kõned, puudutused, naeratused, tähendused...aeg venib edasi viies eilset ja homset teineteisest üha kaugemale, purustades sidemed ja jättes nende vahele mõlemast otsast rebenenud oleviku...hõljun selles kõiges...libisen mööda aja-kummi...pean liikuma kiiresti, et kõigi kolmeni veel jõuda...vahemaa pikeneb, pikeneb, pikeneb...aeg venib...ma enam ei jõua...üks ots libiseb käest, siis teine...vahepeal on kolmas ununenud ja nüüd ei leia seda enam üles...ja - korraga tekib helidest sild...nad on igal pool mu ümber, kandes mälestust, teadmist ja aimdust...helid ühendavad, loovad uued seosed...minevik jääb jälle endaks, olevik on jälle ise, tulevik saab jälle endaks...aeg mässib mu endasse...sulen silmad...

...uni on...