"eriline ehilane" vähemalt nii on mu uue, beeži EHI t-särgi peale kirjutatud. nii pea, kui hommikul nägin, et raha oli saabunud, jooksin EHI büroosse, lunastasin endale pluusi ja tõmbasin selga. hiljem seisin selles pikalt peda ees trammipeatuses ja tundsin, kuidas pedakate pilgud mu kuklasse puurivad...jah, te võite nimetada mind patrioodiks, vaatamata kirumisele jumaldan ma seda kooli. alati ja igavesti...
igal juhul arenes terve päev mõnusaks. trammis nägin ma üht vanameest, kes näis mulle tõeliselt sümpaatne. tal olid pikad, natuke rasvanevad mustad juuksed, mõnus must habemepahmakas, ehk Lotmani omast natukese väiksem, ja suured, sarvraamidega prillid. prillide taga aga rohelised, kergelt pruunika varjundiga elavad silmad, mis mu rõõmsale muigele veidi üllatunult reageerisid. ma lihtsalt ei suutnud naeratama jätta, kui ta kergelt vaaruval jooksusammul kahe hästi suure kotiga trammi peale lippas. kui trammist maha läksin, oli ka tema pilgus kerge naer. ma ei oska seletada, aga mulle lihtsalt meeldivad sellised inimesed...nagu ka evaga sai täna arutatud, siis nad tunduvad olevat tõelised. tõelised selles mõttes, et väga paljud paistavad liikuvat ringi eesmärgiga näida kellegi teisena. *no life, just games* nad ärkavad hommikul selle mõttega, nad kombineerivad oma riietuse selle mõttega ja astuvad tänavale selle mõttega. (ühel hommikul olin ka ise korraks nende killas, kuid sain sellest õnneks enne aru, kui päris ära kadusin). raekojaplatsil istudes, Dingot kuulates, vahepeal mõttesse süüvides, kuid üldiselt inimesi jälgides nägin paljusid, kelle 'stiil' ei tulnud sisimast, vaid kes lasid 'stiilil' ennast luua...natukese kurb, sest see on tegelikult läbinähtav. kuid siiski, kõik kompenseeris üks neiu, kes, kuigi silmapaistmault riietatud ja rahumeelse olemisega, jäi mulle oma tõelisuses kohe silma. tal olid hallid püksid, hall pluus, beež kott ja suuured kõrvaklapid. ja kui ta end päikese kätte mõnulema seadis, olin talle kade. tal oli seal aega istuda, muusikat kuulata, olla - mitte nagu suuremal osal rahvast, kes kuhugi läksid, midagi otsisid, vaatasid või rahmeldasid. isegi nendel, kes välikohvikutes päeva nautisid, oli kuidagi närviline õhkkond ümber....

skisoidne hulkur...ma ei tea, kas see tuleb sellest, et viimastel päevadel olen oma tuka liig tihti lasknud silmade ette langeda, aga olen tohutult nautinud kahekesi vaikimist...hea on, kui saan seda teha inimese seltsis, kes ei karda vaikust, kes seda samamoodi hindab...või siis keda olen suutnud seda hindama õpetada...ma küll ikka veel näen väljapoole, kuid üle pika aja jälle mõtlen sissepoole...ja mõnel hetkel võib ka olla mõttetu mult küsida, mida ma mõtlen, sest ma ei pruugi vastata, lihtsalt muigan ja vaatan küsijale otse silmi.

TTE