Pahurtihane.

Mul on LCHF-iga mitmeid beefe. Või noh, on olnud: näiteks päris alguses oli mul nii kahju puuviljadest loobuda. Magusad, mahlased, väidetavalt tervislikud...vitamiinirikkad jne. Praegu arvan, et olen leidnud kuldse kesktee, st Kaq kõrvalt võtan aeg-ajalt mõne suutäie, praegu söön koduaedadest korjatud õunu ja suvel popsisin arbuusi, aga poes kiiret snäkki otsides banaani või pirni ostma ei hakka.

Rasva-beefist sain juba päris alguses üle. Nüüd lakun taldrikugi puhtaks, et väärtuslikud ja kõhtutäitvad rasvad-leemed kätte saada.

Aga praegu, sügisesel ajal on tekkinud uus häda - mis mõttes ei saa ma muul moel endale talveks varusid koguda kui asju sügavkülmutades ja kuivatades? Kuulge, see on ju puhas raiskamine! Paljud asjad ei allu külmutamisele-kuivatamisele. Pealegi on moos ja kompott palju ruumiefektiivsemad ja lõppkokkuvõttes on neid ka parem süüa, aga ei - suhkur! Gaddamit! Meel läheb mõruks, kui mõtlen, et keset detsembrit-jaanuari pean jääma külmutatud sõstrakribudele lootma.

Meie pere ei pea ranget LCHF-i. Veini joome päris tihti (kord nädalas...hea küll, umbes PAAR...kolm(?) korda nädalas), ja maa-aluseid juurikaid sööme ka vist rohkem kui ette nähtud. Selle liberaalsusega on vahel lausa häda - kuna oleme otsustanud Kaqle külas kohalikku toitu mitte keelata, siis satub ta aeg-ajalt ikka igasuguseid asju sööma. Ja eks ta on seepärast ka pontsu, et saab palju rasva, aga ka omajao süsikaid. Vaatame, mis paari järgmise kuu jooksul juhtub, praegu on ta jalad alla saanud ja tahab ise ringi liikuda, loodetavasti kasutab ta ka üleliigse energia ära. Er...kuhu ma tegelt tahtsin jõuda, oli see, et kuna me enda suhtes liiga ranged pole, siis ma ei karda kompotti või moosi selle pärast, et seal on sadades grammides süsikaid sees. Sen, kuni ma iga päev kogu moosipurki kinni ei pane, on kõik OK, eks? Mida pelgan, on see, et kui aju saab valgest suhkrust pärit süsikate signaali, hakkab ta kohe "midagi head" tahtma. Ja see on üks levinumaid nn reelt lükkajaid.

Samas arvan ma, et hakkame kompotte ja moose pigem kasutama kui põlgama. Praegugi on sahvris hunnik porgandi- ja õunapüreed ning mustikamehu, kõik Salvesti omad, mis tähendab, et neisse on suhkrut lisatud. Need on loomulikult peaasjalikult lapsele mõeldud (va mõni purk hõrku õunapüreed...mmmm). Aga vanavanaemadelt tuleb moose. Ja kuidas ma saan need ära põlata, need kõik on suurepärased aiasaadused, mille kokkuhoidlikud inimesed on purki pannud.

Hoia planeeti, söö päris toitu ja võimalusel tekita endale varusid!