Mõjutihastest.

Olen rõõmsalt üllatunud, et mitmed asjad, mida pelgasin, pole tõeks saanud. Näiteks see, et meeletult liha süües läheb kõht kinni või hakkavad tekkima eriti ebameeldivad (keha)aroomid. Veelgi rõõmsamaks muudab mind aga see, kui näen, kuidas igal hommikul näitab kaal meile mõlemale veidi väiksemat numbrit kui eelmisel päeval (v.a peale patustamist - tsssst!), K teeb õhtusöögi lihailudustest hipsterlikult pilti, et juba paar päeva pärast meid hakkas veel üks sõber rasvatihaseks. Meist kumbki ei kurda mingit erilist enesetundemuutust, mis võib muidugi tähendada ka seda, et me ei tee asju veel päris õigesti. Kõht on alati kenasti täis, samas pole võitmatuid isusid, peavalu, väsimust või muud, mida üleminekuperioodiga seostatakse.

Mõnest asjast on muidugi kahju ka. Näiteks eriti põhjalikult tuleb valida jooki - magusad asjad ei tule nagunii kõne alla, aga maitsestamata kraanivett ei jaksa lõpmatuseni lürpida. Kahjatsen, et pean ei ütlema ka nii mõnelegi lapsepõlve maitsele (nt vanaema kartulisalat, kodune kana-klimbisupp). Õnneks on siiski olemas patupäevad, hihi.

Poes käies tuleb mu tunnel vision mulle kasuks - läbi sobimatute toiduainete riiulite liikudes ei pööragi ma neile erilist tähelepanu, sest silme ees on mingi kindel asi, mida taga ajan. Mis silmist, see meelest, eksju.

Kookosrasvaga pean ma aga aegamööda sõprust sobitama - esimese hooga tekitab see mulle kõrvetisi. Eks tutvume siis tasa ja targu, kõigepealt vaatame üle toa üksteisele otsa, siis teeme juttu, siis võtame käest kinni ja eks lõpuks ikka saame sõpradeks.