Aiee..is been time.

Päris mõnda aega, mil siia viimati kirjutasin. Saab näha, kui paljud minult veel midagi loodavad ja siia vaatavad, et kas on midagi uut. Ma oleks ise küll juba ammu, nii umbes juulis alla andnud. Eksju.

Kus juures, see, et ma lõpuks siin olen ja sõrme imen, on tegelikult NList...hmm...inspireeritud(?). Sest et tema igiammune tõdemus oli see, et pagana internet ja telekas, need tapavad igasuguse intellektuaalsuse, kuna kergem on ekraani vahtida kui lugemisega ajusid liigutada. Seda mõtet olen ma varemgi kohanud, kindlasti olen ma seda isegi öelnud, aga paistab, et nagu iga asjal on selleks oma aeg, siis nüüd oli sellel mõttel aeg mulle kohale jõuda. Mitte, et oleks selline "Ahhaaa!" moment olnud, aga mõjus oli sellele vaatamata. Ja nii ma siis mõtlesin, et mida selle uue teadmisega nüüd ette võtta?
Asi lõppes sellega, et ma haarasin raamaturiiulist Juri Lotmani Puškini eluloo. See on mul juba mõnda aega riiulis seisnud, aga, nagu arvata võib, on Fallout 3 või desperaatsed koduperenaised lihtsam viis aega veeta. Aga, parem Hilja, kui mittekeegi.
Väga kaua mul kahjuks aga lugemislõbu polnud. Ühel hetkel ei suutnud ma enam edasi minna. Mitte sellepärast, et raamat raske oleks olnud, oi ei. Lõpuks ei suutnud ma lehekülge pöörata enam seetõttu, et Lotman kirjutas nii palju, värvikalt ja ülistavalt sellistest tolleaegsetest omadustest ja väärtustest, mis praegu näivad olevat tõsises vähemuses. Isamaa-armastus, austus, ausus, kangelaslikkus, kindlameelsus, sõbralikkus, viisakus... Ma jõudsin esimese peatüki peaaaegu lõpuni lugeda, enne kui midagi mul üle pea kokku lõi ja ma ei suutnud enam edasi minna. See "midagi" oli segu kahetsusest, et oleme need väärtused unustanud, üleküllastumine nende pidevast mainimisest raamatus, lootusetus, et vaevalt ühiskond enam kunagi end ümber hindab ja kindlameelsed inimesed ausse saaks, ja muudest sarnases stiilis mõtetest.

Ja nii ma jäin, veidi oimetuna, voodisse lebama. Võiks öelda, et Lotman rabas mu jalust täiesti ootamatu probleemiga, mida ma ise pole varem enda jaoks sõnastanud. K. on sellest varem rääkinud ja temagi tunneb sügavat kahetsust, et vanaaegset kangelaslikkust nõnda vähe alles on. Muidugi, võib ju mõelda, et Lotman kirjutas just meelega just nendest väärtustest nii palju, rõhutas ja tuletas meelde, et sellised asjad eksisteerivad ja peaksid alati eksisteerima. Muidugi ei saagi praegu inimestelt oodata samasugust galantsust, rüütellikust jne, kui tollane dekabristide-aegne härrasmeeste seltskond viljeles. Ja muidugi, oli inimesi, kellele kõik see läks sama vähe korda, kui praegu. Aga ikkagi, midagi jäi kripeldama.

Rohkem austust ja hoolivust ning vähem isiklike huvide tagaajamist!

edit: möödunud valimised on kindlasti suur mõjutegur selles, mida ma paregu siin arutlen...

edit 2: hakkan tihemini käima, sest muidu venivad kõik jutud jube tüütult pikaks.