Kuidagi ei saa ikka käima.

Sess on enam-vähem läbi, aga ma ei saa ikka veel normaalseks hakata. Sest et peab kodus istuma ja soolikaid valutama. Õnneks ei ole tegemist mingisuguse jubeda kõhuviirusega (ptüi ptüi ptüi), aga ebameeldiv on ikkagi olla, kui pidevalt on selline tunne, et siskond üritab rusikasuuruseks kämbuks kokku tõmbuda. Ainus abi on lamamine, aga mida sa, vaene hing, lamades ära teha saad? Mitte essugi.

Põhjuseid võib olla mitmeid:
Kalla tõsine fail mu sünnipäeval, üritades korraga mind ja NLi üles tõsta;
valesti söödud ravim;
magu otsustas venitusharjutusi teha;
joodikupõli jõudis järgi (vattavhakk??)
või ongi haigus?

Viimase puhul good game kõigile, kes minuga viimasel ajal kokku on puutunud.

Vähemalt oli tore sünnipäevapidu.