pea on mõtteid pungil täis. ma parem ütlen siin kaks sõna enne, kui uni nõnda võimust võtab, et lükkan kirjutamise homsele, mis tähendab seda, et mitte kunagi mitte midagi ei tule. pea on mõtteid pungil täis. mõtteid, mis tekivad mu toredates üsna suvalistes loengutes. mõtteid, mis tekivad sõpradega rääkides, neid kuulates, nendeni jõudes. mõtteid, mis kerkivad mingist mineviku-killust, mõtteid mis arenevad sisimas olevates soovidest, muredest, kahtlustest, aruteludest. siiani olen suutnud end une ajaks kas piisavalt ära väsitada või siis ilusate asjadega ebamugavamaid asju eemale tõrjuda. aga kuskil tagasopis on midagi ikka närimas.

aga ei, tegelikult pole ma praegu vaevatud või kurb või muud säärast. täitsa tore on. eelmainitu on kuidagi nii igapäevane, tavaline, noh, ikka on ju mingid mitte nii happy-happy mõtted. mõned lõikavad end, et elus olemist tunda. mina mõtleb asju, et elus olemist tunda. "olen diip, päriselt ka" by L.

aga pimeduse ees on mingi paanika. mu ümber peab olema valgust, palju palju valgust, isegi lambipirnivalgus sobib, sest küünal valgustab liiga vähe.