aeg-ajalt jõuan ma ikka ringiga tagasi selleni, või siis jõuab see tagasi minuni, et mineviku taaskohtamine on ikka üks kummaline asi. ühel hetkel sügisel võttis minuga ühendust üks inimene, kes kolm, varsti neli, aastat tagasi ühel kevadel mu elus huvitava rolli mängis. me viimane kokkupuude jäi suht lühikeseks, aga sellele vaatamata lugesin tol hetkel uuesti üle nood kolme-nelja aasta tagused kirjad, mõttevahetused ja logid, mis alles on jäänud. tõeliselt veider, kuna sarnastel mineviku-lugemise-hetkedel saab ja isegi tuleb tõdeda, kui Kohutavalt Teistsugune ma nüüd olen.

samasugune hetk mödanikust või isegi äratundmine, vilksas minust mööda paar päeva tagasi, kui kõikide asjaolude kokkulangevus mu korraks keskooli-aegsesse kevadhetke tagasi paiskas. vennaskonna 'asfalt' + silmipimestav päike + troll nr 3. korraks tuli tagasi tolle aja äng ja viha, mis mind 17 - 18 aastaselt metro luminali ja vennaskonda jumaldama pani; võimendatuna päikesest, mis 11. ja 12. klassi kevadetel oli täpselt sama ere, soojendav ja oodatud; ning arusaamast, et oma kõige segasemaid elufilosoofiad mõtlesin ma välja bussisõitudel kooli ja tagasi.
aga nood taaskohatud(?) 'äng' ja 'viha', mis ei olnud tegelikult ei äng ega viha, ei liigutanud minus peaaegu mitte midagi. ma ei rabanud oma ipodi, et heli valjemaks keerata. ma ei tundnud hiljem tungivat vajadust otsida playlistist üles kõiki vennaskonna lugusid. lähim kirjeldus mu reaktsioonile võiks olla 'hei, i know this feeling'. ja puff, sama äkitselt oli ta jälle kadunud. alles jäid vaid muie mu näole ja mõtteke sellest, kuidas ja miks minevik vahel olevikku oma nina sisse pistab.

kevadeis on midagi, mis mind alati, igal aastal, korraks tagasi vaatama paneb.