see on ikka täitsa veider, kuidas ma sel kevadel tesipäevi ja kolmapäevi ei salli. see pagana õpetamine ei ole ju nii kontimurdev, lapsed on suht sõbralikud ja iseenesest ma ei räägi seal ju teab-mis bula, suht mõttekaid ja olulise asju siiski...aga ikka ma vihkan neid kahte päeva. see, kuidas mitte midagi ei saa korralikult ette võtta, kuna poole päeva pealt peab Mustamäele, faking Mustamäele, saate aru - Kadriorust Mustamäele ronima hakkama. mul läheb ainuüksi sinna saamiseks tund. tund! selle jooksul saaks palju kasulikku teha. ja teine tund, et tulla koju tagasi. ja kuna see toimub nii hilja, võib tihiti ka õhtustele plaanidele vee peale tõmmata. urrr! kellegi ei ole huvi nüüd kohe silmapilkset transporti leiutada?

see ebamugavustunne, mis mul tundide andmise vastu on, on kummaliselt sarnane jälestusele autokooli ja -eksamite vastu. sama sugune õõv ning trots. aga ma ei saa aru millest! sest et...noh...esiteks ei ole mina see, kelle kallal viriseda ja keda õpetada, mina ei tee kunagi mingit eksamit ja minul ei ole hirmu läbi põruda. ning mina ei käi raha välja...ehk siis what the fuck??

üks häbitu, rahulolematu loom olen, vat mis.

P.S. Mustamäelased, ärge võtke südamesse. mul on alati olnud vastukarva punktist A punkti B saamiseks mineva aja raiskamine.