amagaad!

minu elu esimene tund õpetajana. kui ma eile lõpuks TTÜst kella 8sa ajal lahkusin, mõtlesin ma, et miks ma küll selle ette võtsin. järgmine mõte oli, mina ja õpetaja - HA HA HA HA HA HA.

aga järgmisel hommikul, kui juba veits toibund olen, noh, sürr on ikka aga enam mitte niiväga. hea on see, et nüüd ma tean, kuidas tuleb tund ette valmistada, et ma omadega väga sassi ei läheks ja lastele udu rääkima ei hakkaks. esimese rühmaga sai paanikaosakond võitu ja ma olin vist üsna hädine tahvli eest. õnneks rääkisin asjalikku juttu ka ainult umbes 2o min, kuna muu aeg läks tobedate tutvumismängude alla. teise rühmaga - noh, nemad ei olnud enam nii aldis kaasa mängima. aga ma saan aru, sest nende tund on poole 7st 8ni ja kes, täie mõistuse juures olles, suudab sellisel jumalavallatul kellaajal külmas TTÜ hoones veel mingit inglise keelt õppida? mul oli täitsa kahju neist kohe. seda enam, et mõned vist loodavad, et ma teen nendega imet ja õpetan selgeks materjali, mida nad ei ole 12 aastat viitsinud eriti puutuda. sest et (see ei käi nüüd terve klassi kohta) aga korraks näis mulle, et kui ma rääkides vea teen, siis saan küll vaid mina ise sellest aru...
kuid vaatame. järgmine tund on nädala pärast, siis olen ma paremini ettevalmistunud ja üritan vähem 'äääääääääää' teha :P

*vajub voodisse tagasi*