miks elu liivana kaob peost
või mälestused unenäost

ma annan alla. see on ainus, mis hetkel tuleb. ja seegi on näpatud. ei, mul on mõtteid. eriti kui pleieri saatel läbi kopenhaageni longin. või magavaid inimesi vaatan. või bussis sõnumeid toksin. või koduteel valjusti laulan. või üksinda lõunat söön. või inimeste pilke väldin. või Mooses joon. või õllepudelitelt silte rebin. või nõuan, et inimesed minuga räägiks. või kommituutusse ropendan. või kindaid kaotan. aga kui lõpuks siia jõuan, on järgi vaid tühjad pudemed. või siis lihsalt ei paku nende kirjutamine midagi.

veider. millal ma nii tüh

ii tühjaks ja katken

a katkendlikuks muutusin?