Postituvi taanimaalt to-do listiga.

Niisiis. Jäin sinna, et läksin loengusse. Mnjah. Kui nüüd täiesti aus olla, siis igav oli. Tuleb välja, et tegemist on mingisuguse pliootprojektiga keskkooli õpilastele (!). See tähendas siis seda, et alustati päris algusest, kõik ikka puust ja punaseks ja triibud kah peale. Me anname asjale veel ühe võimaluse - ehk analüüsimiseni jõudes koorub sealt midagi põnevamat välja. Aga samas, naljaga pooleks võiks käia lihsalt inimesi vaatamas. Keskkooli viimased klassid, kõik kooliaastatest juba natuke väsinud, kuid samas ülimalt asjalikud; aga kuskil silma põhjas siiski pisike ärevus kevade pärast. Ja jeebus, kus alles seletasid. Pidevalt oli kellegi käsi õieli, et kommenteerida/küsida/vastata. Aga võib-olla sattusime me seltskonda, kes on kõik erakordselt ilusad, arukad, tublid ja aktivistlikud oma õppetöös. (Mitte nagu mina) Ilusad, kiiksuga inimesed. Näiteks istus mu kõrval tüüp, kes ligi poolteist tundi plätserdas oma vihikut täita. Ei, ta ei teinud märkmeid. Ta kallas tindipoti korgi seest tinti oma vihiku lehele, tekitas sellest sulepea otsaga kujundeid ja siis voltis pool lehte tagasi, et kõik laiali ajada. Või siis kirjutas luuletusi teemal "Israel will survive". Või siis koostas To Do nimekirja. Kuna asi oli inglise keeles, võrdlemisi suures käekirjas ja otse igavleva minu kõrval, siis heitsin sellele pilgu. Mnjah. Nimekirjas võis muu hulgas kohata järgmiseid asju:

Eat pasta with tomatoes.
Drink whiskey with whiskey.
Make out with someone.
Cry.
Kill Asia.
Have sex with V.
Make out with someone unwilling.
Read Shakespeare.

Jne. Palju ilusaid kiiksuga inimesi.

Aa, aga ma lubasin kirjeldada teile ka õiget ülikooli pidu ja paar sõna liikluskultuurist, kuna need kaks asja on mul juba eelmisest nädalast kirjutamata. Ühesõnaga, reede õhtu. Pidutsemise aeg. Lõpuks, pärast mitme erineva peo asupaiga otsinguid lõpetasime Sotsiaalteaduste fakulteedi peol. Kujutage ette, neil on igas õppehoonete kompleksis praktiliselt spetsiaalsed ruumid pidude pidamiseks - mõned lauad ja toolid, ruumi tantsimiseks ja baarilett. Ja seal ka käis päris paras kräu. Kuigi õlu 10 krooni, 12 kui tahtsid kangemat, oli leti ees pidevalt trügimist. Kuskilt käis korraks läbi kuulukas, et Matemaatikute pidudel on õlu 2 krooni. Hea odav alko, aga pidu ise mõttetu - istutakse ringis ja mängitakse kaarte. Reaalteaduste asi, noh. Siin käis aga möll ja mäsu üle terve ruumi. Kõik olid hästi sõbralikud, sest muudmoodi ei saa, kuna koht puupüsti täis. Tants põrandal ja laudadel. Ma nii ootasin, et keegi laual tantsijatest oma särgi ka ära võtab, aga kahjuks ei. Ju siis oli õlle ikka liiga kallis, et end strippimiseni juua. Jäi mul ameerikalik corp-party nägemata. Aga umbes poole kahe paiku, kui ma sealt lahkusin, oli pidu alles täies hoos. Ja osad sättisid end veel edasi minema.

Puhh. Jube pikaks kisub. Lühidalt siis veel viimasest. Olen juba kurtnud bussipileti kalli hinna üle. See on samas ka õigustatud, kuna ühistransport on vägagi tasemel. Puhas, üldjuhtudel õigeaene ja 3/4 juhtidest räägib inglise keelt. (Nagu üleüldse 3/4 rahvastikust paistab seda tegevat). Seetõttu ongi siin riigis asjad sedasi seatud, et siin ei pruugi jääda mitte auto/bussi/muu motoriseeritud transpordivahendi alla, vaid hoopis ratta. Rattureid on kohutavalt palju (iial ei usu kui palju neid on enne, kui sa ei ole neid näinud) ja nad on väga agressiivsed. Umbes kolmandal päeval oleks üks minust peaaegu üle sõitnud. Päris põnev oli tellingute vahele sukelduda, keegi 50 km/h munakividel mööda kihutamas.

Vot jah. Aitab küll, palju sai. Ma loodan, et teil seda kõike lugedes kohv ära ei jahtunud.

Head ööd.