RAWRRR!
YARRRR!

ja nii istuks ja uriseks oma ette terve päeva, naerdes, kurjalt, aktiivselt ja rahulikult. baba! kõike kõike, käis ringi pea ja elu vaid nende ümber, praegu olen kadunud ja sassis, ei tea mida teha. teha pilte, teha sõnu, teha naeratusi ja totraid mõtteid, lõhkuda vanne, lõhkuda enda saamatust ja muremõtteid, unustada see ja tuhiseda jälle üle lume kõikematvas mootorimüras. mürarikkad õhtud, kärarikkad jutud, muherikkad inimesed ja raharikkad turistid. ka kes hoolib hotellide käkkidest, või lõhutud masinatest või reeturlikest sõpradest, ei keegi! sest see ei puutu enam üldse millegi vastu, kõik on lahti muust, omaette, iseseisev. ha! ja neil on kahju, et nad ei saanud osa mõttest, aga nad nutaks verd, kui teaksid millisest reaalsusest nad ilma jäid. ja ma tunnen end erilisena, tunnen end pagana hästi ja sassis ja segaduses aga ikka hästi.

R: "ja ma naeran end katki, sest poolte asjade eest põleme me põrgus!"