teate...

teate, kui veider on minu jaoks tulla koju ja olla rampväsinud, visata ühte nurka mantel, teise kott, vihata hingepõhjast kontsade leiutajat ja igatseda taga oma alpisid. veider selle pärast, et ma pole enam sellise asjaga harjunud. ja kui nüüd õhtul kuulata ainult instrumentaalset ja kergelt psühhedeelset animemuusikat, põletada küünlaid, vaadata aegluubis, kuidas gaabriel pilguga mütsi ära võtab ja muutuda üha väsinumaks, siis ma tõesti enam ei tea, kas homne saabub või mitte. tegelikult ma tahaks, et ta seda ei teeks, sest praegu on olla hea hämaras ja soojas ja üksi.

mmmm...pimedad novembriõhtud...

*embab oma halle tähti*