käisin koolis. täitsa kool oli, palju uusi inimesi, süsteemis sassi läinud esimese aasta omi, vabalt ja mõnuga asjasse suhtuvaid hilisemaid aastakäike. inimesi, keda ma eriti ei salli ja kes kahjuks minuga ühes loengus on. inimesi, kes on vanast ajast Hästi armsad ja inimesi, kes on uuest ajast Hästi toredad. teistele Asju seletades ja kokku kombineerides avastasin, et tegelikult olen ma juba nii kaugel, et põhimõtteliselt ei peaks üldse rabelema; tegelikult ei ole vaja isegi võtta eesmärgiks olla Tubli (Ele-esimese-aasta-mõistes), lihsalt mul ei ole seda tarvis. seega sätin ennast jälle tahapinki istuma, tõmban koti pea alla ja uninun lektorite mõnusa ja targa unejutu saatel. või siis olen otse vastupidi, Mõnuga karjuva vajaduse Puudumist tajudes erakordselt aktiivne ja osalev. jah, ma arvan, et tahaks isegi seda viimast teha. ja, põhimõtteliselt, peaksime Meie ju hetkel olema kooli vanimad, kui see kool ei oleks EHI, milles õppimine on elustiil. hee!