"Thulema, tere hommikust/päevast"...püüan teha reibast häält, kuigi alati kardan - keda soovitake ja kas saan teate edastamisega hakkama. vihkan, kui inimene inimeseni ei jõua, vihkan, kui kõne läheb kaduma, vihkan, kui ei suuda täita ülesandeid, milleks siin olen. ja vihkan, et ei suuda veel viia kokku nimesid, nägusid ja hääli. vihkan ennast ja oma saamatust juba esimesel päeval. ja arvan, et teised kas vihkavad mind või teevad mu üle nalja. baah.

aga siis loen bloogi ja hakkan naerma. sest tulevad meelde 4 viimast päeva tillukesel maalapil keset merd müstilise seltskonnaga. seal oli palju aga ma oskan/suudan öelda vähe. midagi meenutuseks endale... ...väga vähe vestlusi ja väga palju jahu. mu sõnad on mu enda jaoks kaotanud oma mõtte, iga kord kui räägin, avastan end iseendale vastu rääkimas või valetamas, ei suuda teha mõttearendusi ja põgenenen tornidesse suhtluse eest...sõnad on kaotanud mõtte mu enda jaoks ja seetõttu olengi neid loopides väga palju haiget teinud... ...ma armastan torne ja kõrgusi. jumalik ülevaade, süsteemide vead ja anomaaliad on ilmselged. tekivad ideed, kuidas asju parandada. või siis on näha vaid udu, paks valge niiske udu, mis muudab sind tornis merehädaliseks. võim, abitus ja müstika. Hiiumaa = Tornid... ...üksainus jalutuskäik. palju kive, palju merd, kolm kuud, tuhat valgust, kaks inimest aga üksainus jalutuskäik...arusaamadel... hetkel enam rohkem midagi.