mrrr...njäu. ma kerin ennast oma hinge kokku ja nurrun vaikselt. paitan mõtteid ja pildikesi, voldin neid kokku ja lahti, imetledes nende karget helendust ja kokkusobivust. mu naha vahel on kuum-kuum päike, mu naha vahel on päev ja veel midagi. ma naeratan ja nurrun, vaikselt, omaette, vaikselt, vaikselt omaette. sulgen silmad ja tunnen jälle kuidas tuul üle minu hingab, mängides juustes, silitades nahka...või, on see hoopis...

naeratan ja nurrun, vaikselt, vaikselt, omaette. päike liigub mööda mu keha, piiludes silmadest, puudutades sõrmeotsi, klaviatuurile jäävad kuumad tulekarva sõrmejäljed. naeratan ja nurrun, keras olles, põues olles, mustal kulmukaarel olles, kust lipsan kiiresti lõua alla. siin on hea olla, mulle meeldib siin, naeratan ja nurrun, vaikselt, vaikselt. siin mängin piltide ja valguskildudega. päike liigub mööda mu keha, suudeldes päeva, suudeldes hinge, suudeldes päevavalgusega osakesi hingest...

...mu jalge all on jälle tuul, tuul mis puhub üle päevakujude, päevaliblikate kel taevas lähedal ja muld kaugel, tuul mis üle minu hingab, üle sinu hingab, üle nende hingab. taevas mis üle meie hingab, selal kui ma naeratan ja nurrun, vaikselt, vaikselt omaette, vaikselt vaikselt siin omaette...