Mäng. Kõik on mäng. Ma elan mängus. Ma mängin mängu mängus. Ma mängin mängu reaalsuses. Kõik on üks ebareaalne asi, ebareaalne asi reaalsuses, valusas teravas nõudlikus reaalsuses. Iga tegelase taga on veri ja hing, veri ja hing mis mängivad kaasa, aga nemad rebivad oma maskid tihedamini kui mina. Mina jooksen lihtsalt edasi, otsin uusi tegelasi, kelle maski taga ei ole reaalsust, ma otsin ebareaalsust, põgenen reaalsusest mängu, põgenen teise mängu eest esimesse mängu, harva langetades oma mõõka ja olematuid ülesandeid. Mängijad, kelle juured on reaalsuses karjuvad mu peale, hüüavad mind tagasi, nõuavad et ma ootaksin ja oma maski eest võtaksin. Kas nad tahavad, et ma selle eest võtaksin? Mu nägu ei pruugi enam olla see sama, mis oli siis, kui me oma mängu alustasime, kui me kõik ebareaalsusesse sukeldudes üksteisele vandusime ja naerdes, tõugeldes edasi jooksime. Lasime ennast olematusest kaasa haarata, keerised pöörlemas, uued ja uued maad avanemas, võõrad kaardid tuttavaks saamas, tuttavad rajad aga võõraks muutumas, nii kaugeks kadudes. Rajad rohtuvad, nad tahavad minna neid uuesti talluma, ma tahan ka, aga ma pean eest võtma ebareaalse rolli maski, pean vaatama silma õigele valgusele. Ma ei julge, ma ei tea kas olen sama, ma ei ole kindlasti enam sama, aga kas ma oman seda verd ja seda hinge, mida omasin siis kui läksime teele? Millist mind te tahate? Endist mind vanades valedes? Uut, valet mind, hetke tões? Praegu veel usun. Veel usun, kuid ikka veel kardan. Või siis juba kardan. Mis on minust saanud, mis on neist saanud, mis juhtus, juhtub ja saab juhtuma. Praegu veel hingan, hingan ja mängin, mängin koos nendega, mängin seda kibedamalt ja seda kirglikumalt, mida üksikum olen, siis kui nad on mu peale kurjad. Ma jooksen eest ära, kuigi pisarateni valusalt karjub hing mu sees, mis tahab tagasi. Ma ei julge minna tagasi, tagasi, tagasi sinna, kus olime, aga ma nutan ja igatsen. Kes looks uue mängu, ebareaalsuse, kus me saaks jälle koos joosta ja mängida? Saaks vistata vanad maskid ja mõõgad kaugele minevikku, võtta uued ja jälle minna, kõik koos, uudistamas üksteise võimeid, vorme ja kuju? Rajad, kuhu ekslema enam ei tulda, mitte enne, kui saab jälle võtta käest ja möirata roheliste niitude peale. Ah pagan, ma ei oska enam. Ei, ma oskan veel mängida, aga kas nemad oskavad mängida neid samu asju või mina nende asju? Ma ei oska enam olla, ei ma oskan küll olla, oskan ka olla reaalsuses ja ebareaalsuses, aga seal on kuidagi lihtsam olla. Ja samas ei ole ka, sest nemad seal ebaereaalsuses on ikkagi mingil määral eba, kuigi nende poolt vaatatuna täiesti reaalsed, nagu nemad teised võivad olla sealt poolt vaadatuna eba. Ja samas ei ole keegi eba, eba on vaid minu silmad, mis vaatavad asjadele viltu, mina ise olen kahe vahel katki käristatud, olen ise ennast ebaks käristanud sest keegi teine ole minust kinni hoidnud või tõmmanud. Arvasin et käristades saavad kõik minust piisavalt osa, aga tegelikult peab andma ennast terviklikult ja ma saan anda ennast terviklikult, siis kui maski ja mõõga võtan ja üles sulatan. Ja samas ei saa minust keegi osa, sest siis hoian kõik endale, aga nad saavad mind puudutada sel määral ja nii kaugele minusse, kui neil see soov on. Ja me kõik vannume üksteisele jälle, surume peod kokku, lehvitame vanadele tuttavatele kohtadele ja jookseme, teades et tuleme tagasi ja üksteist tundes, teades, puudutades ei lagune koost. Ja vastu tulevad need teised maskid, mis ei ole ka enam eba, sest ka keegi neist ei ole enam katki või teisi purustamas, sest meil pole selleks vajadust, sest terviklikkus on see reaalsus, kus me oleme ja eba on vaid see minevik, milles ma olin katki ja kõik said mind poolikult ja see muutis mind neile ebaks, aga ma ei tunnistanud kunagi, et mina olin eba, muutes hoopis nemad ebaks.

*jääb hingeldades seisma*