ma olen väsinud. valust väsinud. tüdinenud pidevast ettevaatusest ja tundmisest. ei taha enam süüa tablette, sest see tuletab jälle meelde, tekitab üha rohkem ja rohkem haige inimese tunde. ei mäletagi enam valutut päeva. ta on mu elu. olen valust tüdinenud, olen elust tüdin...mõtlesin kunagi, et olen õnnelik inimene. et minul pole vigastust, mis mind eluaeg mõjutaks. mis mind eluaeg piiraks. lootsin, et olles julge ja liikuv, normaalne elus inimene, see ka jääb nii. nüüd näen, et see ei pidanud vist siis kunagi nii olema. määratult üks neid inimesi, kel ei saa hästi minna. enam kunagi mitte täisväärtuslik. kõik kaob ja kui mitte kõik, siis suurem osa kindlasti. pean hakkama ennast ümber mängima asjadele, mis jäävad lemmikutest kaugeks. ei mättaid enam, ei istumisi ja inimesi enam, ei Öö Valvamist enam, ei lagedat taevalaotust või vaba, enesekontrollita olekut enam. varsti ma enam ei mäleta, mis oli impulsiivsus või juhuslikkus. avanevad uued uksed...see pole ju üldse oluline, kui ei taha neist sisse astuda. kuigi olen pime, lootus jääb. lootus jääb. lootus jääb. aga mis mul sellest? lootus jääb, sest hingan veel. aga mis mul sellest? milleks hingata, kui hapnikust jäävad osad elemendid vajaka? väsinud, nii väsinud, terve eluaeg saan olema sellest väsinud. väsinud ja tige. näitan hambaid. hambaid, et varjata oma kadedust ja masendust. kõik on mõttetu, raamatukoi, minust saab raamatukoi, kes sureb kunagi oma umbses, tolmuses üksinduses, kuivik, kes pole enam kaua hinganud. pole hinganud, sest kopsud ei tööta. võiks tulla See, siis ei peaks enam Poolik, Katkine Mõttetus olema. who wants to live forever? who wants to live forever? WHO WANTS TO LIVE FOREVER?

*no comments needed*