eile juhtus huvitav lugu.

kui ma kesköö paiku kodu poole liikusin, ühelt jalalt teisele hüpeldes ja 'what shall we do with the drunker sailor' ümisedes(et mitte magama jääda) tuli mulle vastu kolmene punt tibisid. ja siis ütles mulle üks neist, ärajoodud häälega ja arvatvasti ka tol hetkel kergelt purjus olev olevus, "debiilik!"

mina hüplesin rahulikult edasi, mõeldes, et mul on neist kahju. olles need, kes nad on, ei saa nad teha tavatuid asju, ilma, et ei teeniks kõõrdpilke. võib-olla nad ei teeksgi neid asju just seepärast, et nad on kes nad on, aga minul, olles see, kes ma olen, oli neist kahju.