...kogunesime kokku õhtusöögile. tavaline vestlus, naerupahvakute ja väikeste vaidlustega, nagu poleks midagi valesti. nagu me ei oleks teadnud, et see õhtusöök jääb meile kõigile viimaseks. keegi polnud meile öelnud, et pärast seda kohtame Vältimatut. ja kuigi kõik Teadsid, ei rääkinud me sellest.
serveeriti suppi. ei teagi täpselt millist, mäletan vaid seda, et kausis kullakas puljongis ujusid kummalistes kujundites juurviljad. mäletan ka seda, et sibul meenutas poomisnööri...
toit maitses hästi ja oma kaussidesse süvenedes vajusime vaikusesse. korraga ütles ta, vasakult poolt teine, pikkade pruunide juuste ja suurte silmadega naine, meie selgeltnägija: "täna te surete." seltskond vakatas, nagu kuuleks tõde esimest korda, kuigi me Teadsime ammu enne.
vaikselt, natuke lohutavalt, natuke narrides naeratades hakkas ta järjest mööda lauasistujaid liikuma, kirjeldades lühidalt nende suremist. mõned kuulasid vaikides, mõned püüdsid protesteerida, kuid mõistsid peagi vastuväidete mõttetust. minuni jõudes ta naeratas vaid ja vaikis. näitasin talle sibulat ja küsisin: "kas mind puuakse?" ta raputas pead ja vaatas maha. siis jätkas ta mu kõrvalistujaga.
ta jõudis endani. enne, kui said midagi öelda, tuldi teda kutsuma. ta lappas oma salvräti viisakalt kokku, tõusis vaikselt lauast ja meile hüvastijätuks naeratades lahkus ruumist.
jooksin talle järgi, sest tahtsin teada. teadsin et, kuid ei teadnud kuidas.
nägin teda koridoris kitsa ukse ees seismas ja ennast korrastamas. mind silmates ta muigas ja ütles: "sa sured külma tõttu." mulle viimast pilku heites, oma elu viimast naeratust naeratades, astus ta ukses sisse. tajusin, et varsti pärast seda teda enam ei olnud.
läksin laua juurde tagasi. küsivatele ilmetele vastasin: "ma suren külma tõttu," ja hakkasin naerma. Eva, paremalt poolt teine, noogutas. mõtlesin veel valjusti: "külmumine on meeldiv surm. lõpuks hakkab soe ja hea."
lõpetasime õhtusöögi ja kõik lahkusid ruumist. mina jäin maha oma asju kokku korjama, kuigi teadsin, et kiiresti välja saamine on elu ja surma küsimus. siiski pidin oma pilla-palla olevad meigivahendid kaasa võtma. neid kokku klapitades märkasin, et ruumi hakkas voolama vett. aknast välja vaadates nägin, kuidas teised majast mööda hulpisid, kes puuplankude, kes mööblitükkide peal kükitades.
oli alanud talvine veeuputus.
ruumi voolas üha rohkem vett sisse. jätsin oma meigiasjad kus seda ja teist ja hakkasin palavikulise kiirusega riietuma, otsides taga kampsunit ja kummikuid. ma tahtsin olla kindel, et mul oleks soe.
kuid asjad läksid valesti selga ja ma pidin üha uuesti ja uuesti riietuma. ja kuigi ruumis polnud veel pahkluunigi vett, teadsin, et siit mul pääsu pole. olin jäänud liiga kauaks paigale.
ja siis ma mõistsin. ma suren küll külma tõttu, kuid oma Edevuse pärast...