ja korraks mulle jälle meeldib väljas möllav lumetorm ja Külm. sest et olen soojas toas, veelsoojema teki sees, ülisooja tee taga ja neerupõletiku tõttu puudub igasugune vajadus välja ronida. piisavalt aega poolikuid teooriad sepistada.

ja peale selle ei ole Tegelikult Üleüldse Mingit Tähtsust Või Olulisust. pole oluline, kas ma rõõmustan või masendun oma tehtud ja tegemata ülesannete üle, nad lihtsalt on mulle antud. vahet ei ole, kas mind kutsutakse kuskile kaasa või jäetakse maha, üht- või teistpidi on see tehtud ja tegemata asjadele kasulik ja kahjulik. mind ei peaks morjendama või rõõmustama mu eksisteerimine, ma lihtsalt teen seda, et mind näiteks kaasa haarataks või maha jäetaks, et mulle ülesandeid antaks või andmata jäetaks. kriisid ja õnnetipud on ebaolulised, sest need tulevad eksistentsiga tehasest ühes pakis kaasa. ja midagi korda saata või veega alla lasta, et end hästi või halvasti tunda - phäh.
ühesõnaga. ükskõik mis on või ei ole, ükskõik mida teen või ei tee - keda kotib? lõppeks mind, defaultis elajat, kõige vähem.

muide, tekib üllatavalt hea tuju ja Kergendus, kui Ebaolulisus kohale jõuab.

sama hästi võin nüüd asjadega pihta hakata.

või siis mitte.

või siis ikkagi/mitte

hah hah