...asjade vältimatu kadumise tajumine on õõvastav. näib, et kui kohe jooksu ei pista, et tuttavlikes kohtades proovida veel mälestusi kohata, kaovad nad jäädamatult käest. mõtted ja hing on pidevalt seotud tulevikuga, kui korraga märkad enda ümber hääbumist. ning kõik Olnu langeb kaela, langeb kaela põlvi nõtkuma paneva raskusega...

...nii kaua kui mäletan, on mulle katusel istudes alati meeldinud vaadata põhja poole - kadrioru, pirita ja puude poole. puud, puud, puud, nii kaugele kui silm ulatab. vanasti ei olnud veel maju, mis oleksid üle latvade ulatunud, vaid teletorn ja laululava. vahel aga armastasin enda ümber ringe teha - puudelt itta, kõrge lasnamäe ja tööstuse poole. sealt lõunasse, selja taha, linna, tornide ja tulede poole. ja sealt jällegi läände, sadama ja mere, taeva ja vee poole. katusel istuda armastan ma siiani. istuda, vaadata, enda ümber ja enda kohale - taevasse, vaadata linde...

...täna õhtul hämarikus tundus, et maapind on väga lähedal. täna õhtul alla vaadates märkasin, et väikesed puumajad koonduvad kivi ja klaasi vahel saarekesteks kokku ja tõmbavud eest. täna õhtul avastasin, et tänavad ise on aga alati olnud samasugused - natuke lagunenud kuid laiad ja vaiksed. ja täna õhtul kuulsin ma kuskilt kaugelt möirgeid, liikuvate masinate, liikuvate inimeste ja liikuva aja mõirgeid...