...inimesed on oma olemuste eksponaadid. neid saab jälgida naga loomi loomaaias, kirjeldavateks sildikesteks kõrval on andmed, mida nopid välja teiste inimeste jutust. ja nagu elavate, hingavate näidiste puhul see kehtib, tasub olla valmis nii ootamatusteks kui äratundmisrõõmuks.

24 ja rohkemgi tunde kellegagi koos veeta on vahel sama huvitav, kui näha kedagi suures seltskonnas u 3 tunni jooksul, kuigi tulemi sügavused on erinevad. kas päev rahus ja mõtetes mõnuleda või hetk naljakat Noorte inimeste gruppi jälgida, head on mõlemad. kuigi esimene andis mulle nii võrratult palju rohkem...

ma naeratan Sulle tänutäheks

huvitav on see, et keegi võib ühe hetke ja liigutusega väga pikaks ajaks sinu arvamuse endast rikkuda. ning seda teeb inimene, kes on näib paeluv ja kellega su mõtlemine mingites osades liigub mööda samu radu. andke andeks, aga ma ei saa sellest üle - ma leian, et see kes mulle käe võib külge panna, selle valin ikkagi mina ise.
metsikult raske on andestada ja usaldama hakata, isegi kui ta oma Nukkude-Isandalikul moel oskab su õigete kohtade peale vajutada. sisemine blokk ja kaitse on nii tugevad, et ma ei suuda ennast avada. ja veel kummastavam on see, et keegi kolmas võib sattuda temast üüratusse vaimustusse.

aga nii jääb see mõneks ajaks

vahel on kahju, et supersündmustele jääb mingi kergelt mõru kõrvalmaik. kõik oli oma uudsuses vaimustav, tuues kaasa palju toredaid, mälestuste ja emotsioonidega seotud inimesi, ning lõpuks jäädes mingiks elu verstapostiks.
oli kerge hämmastus, et mu pärast nii paljud viitsisid kohale tulla ja samas siiras heameel selle üle.
aga...aga mõnel hetkel on kõigele vaatamata natuke vildakas ja veider olla. momentides, millele mõeldes läheb kulm kortsu.
samas, viimasel ajal polegi olnud ühtegi raju aktsiooni, kust mulle poleks sellist tunnet sisse jäänud...

kummaline.

ja ikkagi, mitte mingi hinna eest, isegi vaatamata kõigile vahepealsetele viha- ja tüdimushoogudele, ei oleks ma tahtnud sest kõigest ilma jääda.

kaks poolt...kaks tunnet