see on lihtsalt liiga masendav.

ma ei näe oma vareste pilti siin vasakul ikka veel. ja ma ei tea seega, kas te olete mulle midagi vastu hüüdnud.

ja teiseks ei taha ma praegu kohe mitte üldse Tallinnas olla. see on kõige valem koht hetkel üleüldse.
ma tahan tagasi Kuutsemäele. tahan tagasi lumele ja lauale. tahan tagasi sellele kartusele, mis tekib, kui laud liiga kiirelt libisema hakkab; eufooriale, et kas suudan püsti jääda; naeratusele, kui valusate lihaste abiga all lõpuks peatun või vihasele rusikalöögile lumme, kui ebaõnnestun ja kukun. alguses oli kõige raskem end jälle püsti ajada, sest raske oli leppida otsusega edasi sõita ja mitte alla anda. lõpuks oli raske leppida teadmisega, et kukkusin ja selle koheseks unustamiseks tuli end võimalikult kiiresti jalule saada. ei hooli hetkel enam jäässe nühitud nõlvadest ja inimmassidest, mis mu ümber liuglesid. tahan tagasi Neid Tundeid, kui iseendas, üksinduses, tuules ja ootusärevuses mäest alla libisesin.

ma vaatan oma lillaks löödud põlvi, tunnetan valutavaid käsi ja jalgu ning mõtlen, et see kõik oli seda väärt. ja laud, mis täna öösel veel nurgas seisab, tuletab meelde väsimust, millega ma olen kolmel öösel 4 paiku magama läinud ja 8 tundi hiljem tõusnud, et end jälle ületama minna.

ma tahan tagasi Kristjani, Madise ja Tõnise juurde. üritus, mis algselt omas suuri mõõtmeid, taandus lõpuks vaid meile, neljale, kui lihtsalt läbiastujad välja arvata. see oli jumalikult väike, kompaktne ja üksteisele toetuv seltskond. mäel olid kõik enda eest väljas, kuid õhtutel, mil päev ja sõiduvõimalused läbi - vestlused tegid ringi peale peaaegu tervele maailmale tundidepikkuste sauna-sessioonide jooksul. kõik valutasid, aga kõik olid ka endaga rahul; oli tunda, et neid nelja inimest seob miski ühine asi väga lähedale kokku. ja ma tahan nii väga nende juurde tagasi.

siin ei ole mul miskit. jälle töö, jälle kalender ähvardava eksamisessiooniga, jälle ülesanded ja tuttavad asjad. hea vähemalt, et keegi ei ole nende päevade jooksul mult mingit informatsiooni nõudnud.
inimesed...jah, inimesed on siin minu jaoks küll tõesti olemas, aga ma kardan, et nende silmadest näen ma enda peegeldust ja see tuletab meelde kui aus ja avameelne ning eba-võlts ma seal olin. igatsus ei teisendu meeldivaks mälestuseks, mille võlu seisneb selles, et ta jõudis lõpule õigel ajal, vaid kauniks mälestuseks veedetud ajast, millel on juures kange mõrkjas masohhistlik teadmine, et ma ei saanud kogeda kõike.

ma mäletan, millise ebamäärase, pessimistliku ja vastumeelse tundega ma seda üritust alustasin. ma ei andnudki talle võimalust minna halvemaks, ainult paremaks...ja seda ta ka tõesti tegi.

oeh. ma tahan tagasi.