...ma olen tahtnud kirjutada. ma olen tahtnud rääkida oma unenägudest. ma olen tahtnud avalikult mõelda pikemaks mõttejuppe, mis peast läbi vilksatanud. ma olen tahtnud uurida inimesi ja nende jälgi, mida südamest leian. ma olen tahtnud ravida marrastusi ja kuivatada pisaraid. ma olen tahtnud ulatada teile oma naeru ja rõõmu.

aga kirjutanud olen ma vaid oma mälestuste vahele ja unenäod hägustuvad. mäletan seiku oma kolmest viimase aja painajast, aga nende fragmendid ja põhjused olen juba ära mõistatanud, nii et nad ei hirmuta mind enam. mõttejupid on mõnikord omavahel kokku sõlmunud, silmanurgast arvan nägevat üht suurt kirjut paela. on ideid, mis on tulnud ja kadunud. on ka neid, mille üle murran siiani pead ja mis on jällegi millegi uue avastamise võtmeteks. jäljed...nendega on juba raskem. nendega on alati raske. aga õnneks Need ei ole rasked või valusad, kuigi sügavad; sügavad nagu soos astudes, kus su jälje sisse voolab vesi. ja üks üleeilse öö Tegu, Žest, Järgnemine - keegi pole ammu ühes hetkes minu suhtes nii Õigesti käitunud. kui ka püüda leida marrastusi või pisaraid, siis olid nad tühine kriim või minu luul segatud veetilgaga. sest naeru ja head enesetunnet on viimasel ajal olnud nii kummastavalt palju, et ma ei tunne kohati ennast ära.

mu mõtted on lugemiseks ja unustamiseks
kui uksed avanevad ja varjud astuvad sisse.
pidu algas, seinapeeglites valitseb tühjus,
kuid valguse käes on kümneid naervaid,
tantsivad, rõõmsaid varje.
ning mina nende hulgas,
õnnelik ja paljajalu
pehmetel vaipadel.