...unenäod on nii müstilised asjad.

üks kummalisemiad ja ka karmimaid asju on unenägude lahtiseletamine. ma ei pea hetkel silmas pisikesi sümboleid, mille abil unenägudeseletajad ennustavad. ma mõtlen neid suuremaid elemente või sündmusi unenägudes, mida ise, vahel isegi samal hetkel unes oma teadvuse töötava poolega reaalsusesse suudan seostada.
loomulikult võib järledusi teha mitmesuguseid. kui näiteks näha ühte inimest pidevalt unes, siis võib ta olla nii positiivses kui negatiivses mõttes oluline või meeldejäänud. aga kui see inimene unenäos kuidagi halba püüab teha, kuigi päriselus ei ole ta iial rünnanud, kuidas siis suhtuda? ja seos, mille loon reaalsuse ja unenäo vahel veel selal kui magan, võib osutuda variandiks, millele ärkvel olles iial ei tuleks. unes seletusi tuues on hirm ja armastus vist rohkem tooniandvateks kui reaalsus-ratsionaalsuses analüüsides.

ja teist moodi on ka inimesed, kes su visioonidesse sisse astuvad. päevast päeva nähtavad tuttavad, aga ka näiteks trammis kohatud võõras on suhteliselt selgepiirilised. nad võivad küll mingil momendil grotesksuseni moonduda, aga ikkagi sa tead et need on nemad.
muu kehtib surnute kohta, kes unenägusid külastavad. nad on kuidagi kulunud, selged küll nägemisele aga ähmased sellele unenäo-teadmisele, sest viimane ei saa leppida, et kadunuke võib olla siinsamas. unenäo teadmine on seotud aktiivse teadvusega ja seetõttu ongi raske tunda rõõmu ses enesepettuses, et keegi kallis lahkunu on jälle su juures. ja veel hullem on siis, kui uni mängib uuesti läbi tema surmatsenaariumi...

nendes unenägudes, mis meelde jäävad, suudan ma mingid elemendid alati lahti seletada, mäletades, mida olen viimaste päevade jooksul teinud/näinud/mõelnud. täna õhtul paariks tunniks poolunne jäädes lõin ma aga unes une elementide ja reaalsete mõtete vahel seose, millele poleks avalisilmi iial tulnud.

vahel viib uni Tõeni välja? või paneb hoopis Hirmule näkku vaatama?