...lihtsalt liiga sürr. Tänane päev. Ja eilne. Ja natuke enne seda. Ma olen üles ärganud, olen selles täiesti kindel aga kõik näib nii unenäoline. Jälle reaalsusest kergelt lahti vist, aga see ‘hirmutavus’ on väga hea ja ahvatlev ja uus ja ma olen põnevil, kuigi näen, kui palju halba see looma hakkab või juba loob.
Eneseeksperiment, mis on käinud juba mõnda aega - asjade välja ütlemine. Alguse sai lihtsalt mõttest, et miks ei astu ma konflikti. Ja nüüd on asjad keerdunud lõppkokkuvõttes vastupidi – ma lausa loon konflikte. Oo jaa, minu eneseotsingu faas jällegi. Midagi uut vist. Viimased päevad on olnud selle kõrghetkeks, mitte et see üldsusele välja paistaks, aga ise tunnen ja need, kes jalgu on jäänud, tunnevad ka.
Ma ütlen asju välja ja hetkel on vastasseis. Inimesed on jahmunud ja neile arvatavasti ei meeldi minu hetkeline olemus. Ega mulle endalegi mitte, aga samas jälle meeldib, sest see on midagi uut ja ma jumaldan sürrealismi tunnet. Ma räägin veidraid sõnu. Ja minust tekib arusaamatu ja võib-olla käega löödav mulje. Jällegi enesekatse – ma Ütlen ja Küsin. Tegelikult ei too ükski asi, mida teen, mulle mingit kasu. Aga ma tahan nii, nii öelda, nii mõelda, nii tunda, nii olla, nii näha. Ja sellega end endast ja reaalsusest veel rohkem lahti kangutada.
Kui kaua see kestab? Mis toob tagasi?
Ma ei ole mina, sest päris Anni ei suhtleks nii ‘julmalt’, ei tahaks inimesi enda alla painutada, ei oleks Tõesti Imelik, ei... teeks nii.
Aga see on põnev, ma üha ootan mis saab edasi. Kas see lõppeb ja kui jah, siis millega. Drastilise fiaskoga? Tühipalja pingelangusega? Vaikselt või krahhis? Ootan, vaatan, olen, ootan.
Nagu kiuslikkus on saanud teravust juurde, on suuremaks muutunud ka armastamise ja jumaldamise võime/tunne. Üldises ja konkreetses pildis. Hakka või olemasolusse uskuma. Ja võib-olla usungi juba. Hah, ma tean mida suurem osa teist mõtleb.

Ha ha ha ha

Jumalik sürrealism, ma kõnnin praegu sinu rada.