midagi hirmutavalt igavat ja lamedat on selles bloggeri kastikeses, mida ma oma sõnadega täidan. valge steriilne lehekülg, sinist siin ja beeži seal ja kõige all võikalt oranž 'avalda' - nagu See Nupp, millest algab tuumasõda.

ma istuks maha mõnda musta ruumi, istuksin liikumatult ja kuulaksin, mis monoloog-dialooge iseendaga pean. ja seinad lihtsalt kattuksid valgete märkidega, mis vormuvad mu peas liikuvateks sõnadeks. rida realt, vahel segipaisatult, vahel korrapäraselt, nagu mõttedki.

tahaksin lihsalt midagi muud kui pliiats või klaviatuur, paber või ekraan.