Ta arvas kunagi, et on omamoodi üliinimene. Mitte et oleks end teistest paremaks pidanud – vastupidi, tema üliinimlikkus tuli sellest, et talle näis, et ta ei suuda teha asju, mis kõikidele ülejäänutele on loomulik. Ja üks nendest ‘asjadest’ oli armastus. Ta ei olnud iial armastanud. Armunud ehk küll, kuid sellest said teada ainult paar täiskirjutatud lehte ja üks inimene, kes teda kuulata viitsis. Kuid kunagi mitte teine asjaosaline. Ta kartis. Ta kartis ennast avalikuks teha, ta kartis tõjumist, mis pidi kindlasti tulema. Ja selle kartuse peitist ta hirmu taha – hirmu enda sidumise ees. Seetõttu oligi ta alati üksi. Seltskonnas küll oodatud, paljude heade ja paari väga hea sõbraga ümbritsetud, kuid siiski alati üksi. Ja tema oli tihtipeale see, kelle juurde teised tulid oma elust ja armastamisest rääkima. Ta elas osakest oma elust läbi teiste, kuid poolikult – tundmata kaasnevat äärmuslikku õnne ja äärmuslikku kurbust. Kuna ta polnud kunagi haiget saanud, arvas ta et ta ei saagi seda iialgi tundma, ta on säärase inimliku tunde jaoks liiga tugev. Ta on üliinimene – valu pole tema jaoks, kuid ka mitte õnn ja lõppkokkuvõttes armastus.

Aga ta sai vanemaks. Ta lahkus ja vabanes aastatepikkustest eelarvamustest nii tema enda kui ka teiste suhtes. Ka keeras uusi, puhtamaid lehekülgi ja mõne aja pärast võis märgata, et tekstides, mis olid segamini kirja pandud nii tema kui ka võõraste inimeste poolt, hakkas selgelt eristuma üks kergelt lohakas, natuke kiirustav käekiri, mis ta enda madalate ja ümarate tähtedega ühines.

Viimane kord kui mu teed temaga ristusid, istusime me paar hetke vaikuses enne kui ta mulle ütles: "Tuleb välja, et ma olen tavaline inimene nagu iga teinegi. Aga minu probleem on olemuses, sõnades ja tähendustes, nii nagu sinulgi. Kuid ma olen otsustanud, et ei taha sundida ennast otsima armastust, kui ma täpselt pole veendunud selle kindluses ja olemuses. Ma ei taha sundida ennast tundma asju, sest see oleks võlts ja ma teeksin endale haiget teise inimese pärast, mis lõppkokkuvõtte teeks ka temale haigt. Seega, arvatavasti pean lõpetama ootuse, millal see, mida tunnen vastaks üldisele armastuse kirjeldusele ja elama selle nimetamatu tundega mu sees. Arvatavasti ootan ma seda, et saaks tunnet nimetada millekski, vaid seetõttu, et omistan sellele mingi võimendava omaduse või õiguse öelda ‘ma ole armastanud’, mis on ühiskonnas aktsepteeritav. Ja tegelikult ei ole mul seda vaja sellest hetkes peale, kui suudan võtta omaks mõtlemise, et ühiskond ei ela minu elu ja osades asjades et pea ma talle midagi tõestama. ‘edukas elu, edukas karjäär, edukas armastus…’"

Ma seedisin hetke tema öeldut ja siis noogutasin. ‘Me oleme jälle vanemaks saanud,’ vastasin. Nüüd oli tema kord noogutada.

Lahkudes kallistasin teda kõvasti ja pärast silmapilgutust oligi ta läinud. Ma korjasin üles mõtted, mis ta laua peale jätnud oli, panin need märkmiku vahele ning astusin, hinges rahu ja südames vaikus, öhe.