tallinn on ülbe linn. tegelikult peaksin täpsustama, et tallinna põlisasukad näivad olevat see ülbust kandev element, mis ka linna kui taustsüsteemi endasarnaseks muudavd. sain sellest alles täna aru, kui üle pika aja jälle mõningaid kiiremaid tänavaid läbisin. kõik oleksid nagu tõmbunud mingisugusesse kookonisse, mis kaitseb neid teiste eest. ja need, kes väliselt on väljakutsuvad, on kaks korda tugevamate müüride taha peitunud, andes vallide tagant signaale, mis näiksid ütlevat "sa arvad et julged ligi tulla? no proovi, ma löön su ikkagi tagasi"
inimesed ei taha üksteisele silma vaadata. ja kui nad ka julgeksid mu vaatlevale pilgule vastata, oleksid nagu alguses hirmunud ja agressiivsed, pärast aga aru nõudvad, must nagu valesti aru saades. seetõttu pakkisin poole tee peal oma suurlinliku uurija pilgu kotti pleieri kõrvale, tõstsin silmad taeva poole ja ujusin väliselt inimeste vastu huvi tundmata nendest läbi.
kuid tegelikult ma tean, mida nad tunnevad. kui näha igalt klaasseinalt oma armetult realistlikku peegeldust, hiljem tunda, et "ühis"transport on koht, kus kõik püüavad võimalikult neile antud ühele ruutmeetrile eralduda ja teineteise vastu mitte huvi tunda ja viimaks taibata, et inimeste elud, mida enda ümber tuhandetes hulkades näed, sinu omaga vaid sekundiks ja ühekordseks kogemuseks kohtuvad, ei saa ma kedagi süüdistada. 
olen ise samasugune.
 
maailmaparandamine? hah.