...on avaldatud imestust minu vähese kirjutamise kohta selles mustas keskkonnas. on inimesi, kel pole tööpäevadel midagi teha ja kellele kõlbab lugeda isegi andetute suleseppade mõtteid. on täis tiksunud juulikuu kaheksanda päeva esimene tund ja makis kõlab rob dougani 'nothing at all'

where will we go when we grow old,
and the busses in the night get to frightning...
and each and every the angry word
is banished to the past?

oh well. noppeid tänasest, või siis tegelikult juba eilsest päevast. ja ma püüan jääda lihtsasse keelde, sest tegelikult on eval õigus - "anni, isegi kui sul mõtet ei ole, on su laused ikka kohutavalt keerulised ja pikad". täna öösel ma jätan oma ideaal-kantseliidi...või vähemalt püüan seda teha. kas see ka õnnestub, ei garanteeri.

tegelikult ei ole ma midagi teinud.
päev algas umbes kella kahe paiku, kui ma lõpuks suutsin end esiteks voodist välja võidelda ja teiseks psühholoogiliselt veenda nautlemisest(?) ja mugavusest lahkuma. vajaduseks oli linna liikuda ja üks tuttav kinno viia. vaevalt, et teid huvitab, mida me vaatamas käisime, aga kui see ka peaks nii olema, siis filmi nimi oli rokkiv kool. hea, südamlik lugu iseenesest.
siis olin mõnda aega kodus ja jõin keefiri. nagu eelmisel õhtul emale lubatud.
ja siis liikusin jälle välja, et kohtuda ehikatega ja - üllatus, üllatus - mingil moel oli seltskonda sattunud ka pets. oh well. kaks meeveini kotis, jäätis peos, ümber tšeburekkide, beljašide, lihapirukate ja siidritrega inimesed, liikusin piiskopiaeda ja veetsin seal mõnusad kolm tundi, rääkides muljeid nii hiiumaast, jaanipäevast kui ka paljudest muudest asjadest. õhtu lõppes suure ühisaluluga toompeal, repertuaariks nii isamaalisi kui ka pop-rock laule.
ja nüüd olen siin, kodus, masina taga ja tulen vist vastu inimeste soovidele. noh, kes teab, millist ja kas üleüldse sellisest üritusest tulu tekib...seda võite mulle ainult teie öelda. aga tegelikult on üle mõne aja jälle hea kuulda klahvide klõbinat ja näha tähti kuvarile tekkimas. jah, sõnad ja kiri, mida ma nukrushetkedel endase kaugele eemale tõrjun, on lausa võimatult olulised. aga sellest olete te vast juba aru saanud.

seega, aitab küll. jään ootama järgmist hoogu, mil sünnib midagi üleeelmise postingu sarnast. vahepeal aga leppige augutäidetega.

*kallistan teid kaks minutit keset pikka tänavat*