*haigutus*

kuna suurem osa (blog)maailmast paistab mu ümber vaikivat, siis pean ennast ise omaenese hääl(t)e ja kirjutatuga lõbustama.

*lõbus? niivõrd kuivõrd*

eile põgenesime ele ja evaga maale. hea oli, kõikidele sääskedele vaatamata. kella kümne paiku sai randa rattatatud, kvaliteet-vein tarhuni pudelis, ja seal pidasin ma elega vaikuses ja liivale, millelt üleuhtuvad lained kõik jäljed kiiresti hävitasid, kirjutades maha vestluse kõige jääva üle. 'mis on jääv?' kui aus olla, siis vist mitte miski ja esmajärjekorras on kaduv meie vestlus. eva ei suutnud lõpuks oma poolreaalsuses enam taluda meie vaikust ja me liikusime tagasi. öö pimedaima aja elasime aga üle vesteldes surmast, matustest, hingedest, haudadest, surnuaedadest, viirastustest, õudukatest...

*hirm? pigem meeliärgitav kõhedus*

täna hommikul - see näib nii kaugel, nagu eilses olevat - saabusin tagasi, tegin pooleduka katse õppida ja lõpuks lahkusin tööle. hea lihtne oli.

*väsimus? jah, tõepoolest*

nüüd istun siin. ja varsti vist enam ei istu. aga ma ei lähe kaugele, olen siin samas alati olemas. jah, alati.

*sõltuvus? nimetagem seda vajaduse rahuldamiseks*