...kolm päeva vaikust näib igavikuna. tsivilisatsioonist eemal liigub mõte kiiremini, meeled on ergumad, kuid ka valulävi on madalamal. aga hing igatseb sõnu ikka täpselt sama kirglikult. ja ikkagi, vaatamata sellele olen näinud, kuulnud, rääkinud ja tundnud segamini liiga paljut, et suudaksin mõtteid kirja panekuks üksteisest lahutada. paber peaks olema kolmedimensiooniline ja kiri millestgi muust, kui reetlikest tähtedest.

ah. ma olen vanamoeline. ma olen nagu ükskõik milline retro ese. omas ajas tähelepandamatult tavaline ja turvaline. uuemas keskkonas aga huvitav ja nostalgiliselt ilus, samas kõõrdpilkudega mõõdetav ja aksepteeritud 'käib kah veel'-alusel. omasuguste hulgas on mul igav, uued nägemused on juba liiga sügavat mõju avaldanud, teiste, uuemate seas olen aga iganenuse tõttu mahajääja, mitte-sobija.

mul tuli just meelde, et keegi jalutas mu peast läbi ja võttis mõned sealt leitud mälestused endaga kaasa. võttis kaasa ja tegi avalikuks. pean küsima, kui ta juba need kätte sai, siis mida võib ta veel olnud avastanud?

ja siis veel seda, et kummaline on, kuidas inimesed vastastikku raudsaabastega üksteisest üle kõnnivad. noh, nii nalja ja huvi pärast. kuigi kiristavad valust hambaid, nad samas ikkagi siiralt naeravad, sest koomiline on kõrvaltvaatajate reaktsioon. the show must go on

enesetapule mõtleja on enesepetja. enesepetja tapab valega ennast. vale tuleb iseendast. ma komistasin enda peale, imestasin, miks ta siin jalus on ja astusin edasi, pööramata tähelepanu mu selja taga kõndijale, kes mu kohale kummardus, et uurida, mis mul viga. peaksin talle vist tänulik olema.

miski kraabib kuskil. pean küünised maha mõtlema...miski taob kuskil. pean rusikad maha mõtlema....miskit trambib kuskil. pean keha ära mõtlema....miski mõtleb kuskil. see miski mõtleb minu eest. ta mõtleb mind ära.

*suudlen*

...